"Kes eitab Kataloonia ja Barcelona härjavõitluse traditsiooni, eitab ajalugu." Loomulikkuse ja elegantsiga, mida ta härgade ees alati raiskas, mõistis Joaquín Bernadó Barcelona toonase linnapea Pasqual Maragalli käest Ciudad Condali kuldmedali saades. Ta oli just kuue härjaga Monumentaalis võideldes ringist pensionile jäänud ja institutsiooniline tunnustus sai härjavõitlejale, kes tegutses alati uhkelt katalaanina kogu härjavõitluse maailmas. Barcelonas võitles ta ligi kakssada viiskümmend härjavõitlust ja üle neljakümne härjavõitluse. Autentne viide hobile, mis teda toetas ja ka kohtusse kaevas, kes nautis oma isiksust areenil, seda lihtsat kergust, millega ta tuhandeid fänne nautima pani.
Härjavõitleja Barcelonast, härjavõitleja Madridist, väljak, kust ta kunagi ei hiilinud, ja härjavõitleja Ameerika härjavõitlusest. Peruust, Colombiast ja eelkõige Mehhikost, kus ta oli nii palju aastaid iidol. Ta kannatas oma maal Fiesta ahistamise all, ta valas kibedaid pisaraid raevust ja arusaamatusest, kui poliitiline vale viis härjavõitlused edasi ja ta jätkas võitlust härjavõitleja eest lootusega ühel päeval oma Monumentali väljakule naasta.
Joaquín Bernadó surmaga avab see Kataloonia härjavõitluse ajaloo ühe olulisema lehekülje. Alates illusioonidest Santa Coloma de Gramanet' hobusest, kes 1983. aastate keskel novillerona sündmuskohale puhkes, kuni illusioonini, mille see tekitas fännide seas, kes olid üha enam pühendunud härjavõitleja tipptasemele, kes jättis kustumatu jälje, kui ta lahkus ringist XNUMX. Aastal XNUMX. Möödas on nii palju ülesandeid, mida vaevavad hea maitse, kvaliteet ja alati väärtus. Kui ta sundis teda valima ühe, soolo viivituse kuue Miura pulli ees, tõi ta välja palju enamat kui isiklikku väljakutset, pühendumust. Sama, mis tal alati oli Kataloonia ja härjavõitlusega.
