Euroopa Liidu Kohus tõlgendas puhkuseõiguse ulatust ja teeb seda alati lepingu nõrgaks pooleks oleva töötaja huvides, märkides, et igapäevane puhkeaeg ei kuulu iganädalase puhkeaja hulka, vaid pigem sellele lisatud.
Kuivõrd direktiiv 2003/88 kehtestab õiguse igapäevasele puhkusele ja iganädalasele puhkusele kahes erinevas sättes, näitab see, et tegemist on kahe iseseisva õigusega, millel on erinevad eesmärgid ja mis igapäevase puhkeaja puhul võimaldavad töötaja viibima oma töökeskkonnast eemal teatud arvu tunde, mis ei pea olema mitte ainult järjestikused, vaid ka otseselt tulenema tööperioodist ning seoses iganädalase puhkeajaga võimaldama töötajal puhata iga seitsmepäevase ajavahemiku järel.
See on ainus viis tagada töötajatele iganädalase puhkeaja kestusest sõltumata tagatud igapäevane puhkeõigus.
Isegi kui siseriiklik määrus näeb ette iganädalase puhkeaja, mis ületab 35 järjestikust tundi, tuleb töötajale võimaldada ka igapäevast puhkeaega.
Kui pärast tööperioodi peab iga töötaja viivitamatult saama igapäevast puhkeaega, olenemata sellest, kas sellele puhkeajale järgneb tööperiood või mitte, on loogiline, et kui igapäevane puhkeaeg ja iganädalane puhkeaeg antakse kõrvuti, on iganädalane puhkeaeg. saab jooksma hakata alles siis, kui töötaja on igapäevast puhkust nautinud.
Kaine ELK jääb seisukohale, et kuna töötaja on töösuhte nõrgem pool, siis tuleb ära hoida see, et tööandja seab oma õigustele piiranguid puhkuse, üksteise sissevõtmise või nende hüvitamise kaudu.
