Hiljuti parandas Riigikohtu (TS) kolmanda vaidlusi-halduskolleegiumi teine jagu —24. jaanuari 2023. aasta otsusega 12/2023 (Rec.2059/2020) — doktriini, mille kohaselt oli sama kohus. asutas midagi rohkem kui kaks aastat varem. See on tekitanud õigusvaldkonnas sügavat muret. Eelkõige on see tekitanud rea kahtlusi seoses üksikisiku tulumaksu (IRPF) viiviste maksustamisega.
De facto oli TS kaks aastat varem 13. detsembri 2020. a otsuses (kassatsioon nr 7763/2019) otsustanud, et maksuameti (AEAT) makstud viivist maksti deklaratsiooni rakendamisel. alusetu tulu, ei maksustata üksikisiku tulumaksuga. Seda seetõttu, et "kui maksumaksjale tagastatakse mõned sidusrühmad, keda maksumaksja on valesti toetanud, kompenseerides, siis sellist kapitalikasumit ei teki, kuid toimub tasakaalustamine, mis tühistab varem kantud kahju."
Nimetatud 2020. aasta lauses oli eriarvamus, mille sõnastas – kummalisel kombel – sama kohtunik, kes on nüüd olnud selle 2023. aasta jaanuari viimase lause raportöör, mis on tekitanud tõlgendusliku tõrke senise suhtes. Ta leidis, et "maksumaksjate kasuks makstavad passiivsed viivised on kapitalikasum, mis on osa füüsilisest isikust tulumaksu üldisest tulust".
Kriteerium, mida kolleegium järgib selle viimase kohtuotsuse otsuse enamuse heakskiitmisel, on see, et kooskõlas üksikisiku tulumaksu seadusega 35/2006:
Tuleb märkida, et sellel viimasel, 2023. aasta jaanuari lausel on omakorda kaks eriarvamust. Nad toovad esile, et õige doktriin on 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsuses fikseeritud doktriin. Sellest tulenevalt kaitsevad nad viivise mitteallutamist maksumaksjate kasuks ja põhjendavad oma kriteeriumide säilitamist erinevatel põhjustel.
See õpetuslik muudatus eeldab õiguskindlust kahjustavate tagajärgedega rünnakut. Sõnum, mis välja valatakse, on laastav, kuna on olemas radikaalselt vastandlikud avaldused, mis on sama kohtu poolt ajaliselt suletud.
«See õpetuslik muudatus eeldab kahjulike tagajärgedega rünnakut õiguskindlusele. Sõnum, mis välja valatakse, on laastav, kuna eksisteerivad radikaalselt vastupidised avaldused»
Teisest küljest püüab hüvitiste tunnustamine maksuameti poolt taastada varalise tasakaalu, mis varem oli haldustoimingu enda lõhkunud. Sel põhjusel ei saa avalik-õigusliku isiku tegevust tekitatud kahju muutmisel arvestada üksikisiku tulumaksuga tuluna.
Lühidalt, üksikisiku tulumaksuseaduse artiklid, millele lause vihjab ja mille aluseks on oma alus (LIRPF-i artiklid 34 ja 37), käsitlevad kainelt kapitali kasvutulu kvantifitseerimist selle "turuväärtuse" järgi. See oli lõplikult ebapiisav, kui rääkida viivitamisest huvitatud isikutele, kes on fikseeritud ja juriidiliselt kehtestatud.
Arvestades nende kahe High Courti otsusega esitatud vastuoluliste kriteeriumide lahknevust, tuleb kohtupraktika lõplikuks kehtestamiseks see – mitte kaua aega hiljem – uuesti välja kuulutada. Kolmas lause oleks oluline selle absoluutse vastuolu lahendamiseks ja õiguskindluse kanali juurde naasmiseks.
Puhtalt loogiliste kriteeriumide alusel on alusetult saadud tulu tagastamine oma olemuselt tagastamine, mitte puhtalt hüvitis. Loomulikult ei saa nimetatud tasumist kuidagi käsitleda maksumaksja majandusliku suutlikkuse kasvuna. See majandusliku suutlikkuse põhimõte, mis sisaldub Hispaania põhiseaduse artiklis 31 ja mis on sisuliselt madalam kui kogu Hispaania maksusüsteem.
Tegelikkuses maksab kohustatud maksumaksja selle tagasi, kui see ei rahulda avalikku arutelu, kuid see tulu on lõppkokkuvõttes seadusega vastuolus.
Loodan, et Riigikohus selgitab peagi ilmse ebakõla kõigi maksumaksjate hüvanguks, aga ka meie põhiseaduse artiklis 9.3 nimetatud õiguskindluse huvides. Sellised, lause vormis sõnumid tekitavad vaid investorite usaldamatuse suurendamist, samuti kahjustavad majanduskeskkonda ja heaolu. Aeg näitab.
