JÄTKAKE
See oli aja küsimus, millal meie demokraatia edukaim häbilugu ületab range poliitilise võitluse ulatuse, et diskrediteerida mis tahes isikut või rühma. Nimetades selliseid ideoloogilisi vastaseid "paremäärmuslasteks", leidsid vasakpoolsed suurepärase meetodi, kuidas süvendada Carl Schmitti propageeritavat dialektikat sõprade ja vaenlaste vahel ning kutsuda seeläbi esile võitmatu "antropoloogilise terrori" oma järgijate seas. Kõik sektid, et luua "kuuluvustunne", nõudes oma järgijatelt ühinemist ühise eksistentsiaalse vaenlase ümber. Ja tembeldades oma poliitilisi rivaale "paremäärmuslasteks", paneb vasakpoolsed oma pooldajad neurootiliselt tajuma konservatiivseid parteisid (isegi kõige arglikumaid või piinlikumaid) olemasolevate vaenlastena, keda meedia võib kergesti häbimärgistada.
jubedamad meetodid, sest selleks ajaks on märgitud poliitiline rivaal lakanud olemast omamoodi inimlik, muutunud omamoodi kardaks, mis ärgitab esile kutsuma seda "antropoloogilist terrorit", millele Schmitt viitas. Kui poliitiline rivaal on dehumaniseeritud, tähendab see paratamatult dehumaniseerimise laiendamist kõigile tema järgijatele või poolehoidjatele. Ja dehumaniseerimine võib hõlmata ka kõiki inimesi või rühmitusi, kes käituvad viisil, mis on ebamugav või ebamugav. Neurootiline taju taandub vallandatavaks paranoiaks ja nõiajahiks, mis avastab kõikjalt "äärmusparempoolsed", kõikjal kasvavad "paremäärmuslased" nagu seened vihmasel sügisel, mis sisaldab kõige erinevamaid inimeste kirjavigu ja gilde. Ja kogu see kasvav rahvahulk muutub vormituks massiks, kelle taotlusi ei võeta kuulda, kelle protestid peetakse ebaseaduslikuks, kelle kannatused on täiesti ükskõiksed nende suhtes, kes on nad vahepeal oma moraalisfäärist välja tõrjunud, pidades neid paremäärmuslikeks lihatükkideks. ei ole väärt mistahes empaatiat.
See paranoiline mehhanism läheb tänapäeval autojuhtidele vastu. Homme levib see põllumeeste ja karjakasvatajate, pensionäride ja ebakindlate töötajate vastu, ühesõnaga mis tahes grupi vastu, kes julgeb minna vastuollu vaikimise kavandiga tänavatel, mida ametiühingud tagavad (muidugi ainult siis, kui nende omad valitsevad). Need, kes julgevad hukka mõista meie vaesumist tõukuvad fiskaalsed nõudmised, muutuvad "äärmusparempoolseteks". Need, kes julgevad välja tuua elektri- ja kütusehinna hüppelise tõusu laastava mõju, tembeldatakse paremäärmuslasteks. Need, kes julgevad paljastada, et esmatarbekaupade inflatsioon muudab ostunimekirja valusaks puuduste repertuaariks, märgitakse "paremäärmuslikuks". Need, kes uppuvad ja ei suuda ots-otsaga kokku tulla, muutuvad justkui võluväel "äärmusparempoolseteks". Tohutu "ultraparempoolne" rahvahulk, keda saab tallede vaikuses ahistada, väljatõstmisele määrata, nälga nälga jätta.
