JÄTKAKE
Lava asub Ameerika Ühendriikides Wyomingi kaguosas piirkonnas, kust on leitud kümneid kokkupõrkekraatreid, mis kõik tekkisid umbes 280 miljonit aastat tagasi. Hiljutises ajakirjas "Geological Society of America Bulletin" (GSA Bulletin) avaldatud artiklis selgitas Saksamaa ja Põhja-Ameerika teadlaste meeskond eesotsas Thomas Kenkmanniga Saksa Freiburgi ülikoolist, et need 10–70 meetri kõrgused kraatrid läbimõõduga, tekib see pärast saja miili kaugusel asuva meteoriidi kokkupõrget, mis paiskab läbi piirkondade suure hulga kive, mis pärast kaskaadina maapinnale kukkumist tagasi pöördusid. Kui
kosmosekivi põrkub planeedi või kuuga, pinnalt välja paiskunud materjal tekitas kraatri. Selle materjali suured plokid võivad moodustada maasse oma "augud".
"KenKmann selgitab, et trajektoorid näitavad ühte allikat ja seda, kuidas kraatrid tekkisid suurest primaarsest kraatrist välja paiskunud plokkidest. Sekundaarsed kraatrid suuremate kraatrite ümber on hästi tuntud teistel planeetidel ja kuudel, kuid neid pole kunagi Maalt leitud." Muudetud Hiina 4 missioon uuris ilma pikema jututa piirkonda Kuu kaugemal küljel, kus seda nähtust täheldati nelja "allikakraatri" ümber: Finsen, Von Kármán L, Von Kármán L ja Antoniadi.
Kerkmann ja tema meeskond on Wyomingis tuvastanud juba 31 sekundaarset kraatrit, mis ei jäta ruumi kahtlusteks, kuid nad leidsid ka veel kuuskümmend, mida nad pole veel suutnud peakraatriga seostada.
Lugu sai alguse 2018. aastal, kui Kenkmann ja tema kolleegid uurisid Wyomingi osariigis Douglase ümber asuvaid kraatreid. Toona arvasime, et need kõik koosnevad erinevatest atmosfääris purunenud sama plaaniruumi fragmentidest. Kuid hiljem avastas ta veel mitukümmend sama vana kraatrite rühma, mis paiknesid kogu piirkonnas.
Uuringu kohaselt pidi sekundaarseid kraatreid moodustavate kivimite läbimõõt olema 4–8 meetrit ning need kukkusid maapinnale kiirusega 2.520–3.600 km/h. Löökkehade trajektooride ekstrapoleerimine oletatavatele allikatele viitab sellele, et algne avastamata kraater ulatub poolel teel Wyomingi-Nebraska piirini Cheyenne'ist põhja pool.
Meeskonna sõnul oli see kraater tõenäoliselt 50–65 kilomeetri laiune ja selle tekitas löökkatsekeha, mille läbimõõt oli 4–5,4 kilomeetrit. Teadlaste hinnangul mattus põhikraater tõenäoliselt veel mõne kilomeetri kaugusele pärast löögimomenti kogunenud setetest. Samaväärne kogus setet aga erodeerib ja paljastab sekundaarsed kraatrid, kui palju hiljem Sierra Rocosa üles kerkib.
Küll aga usub Kenkmann, et selle peakraatri asukohta saaks piirkonna magnet- ja gravitatsioonivälju uurides anomaaliate korral, mis selle olemasolu paljastavad.
