Lisaks Bolívari mõõga üle käivale poleemikale – kuidas vasakpoolsetele meeldib laim mõõk ja vaadake, mida nad kannatasid veel mõnikümmend aastat tagasi –, on pooleli Hispaania poliitika üle mõtisklemine seoses mõju järkjärgulise kaotamisega peaaegu kogu Lõuna-Ameerikas, kogukond, kus meie riik omastab isegi keele olulise referenti seni, kuni musta legendi kaasaegset versiooni lubab hooletus, umbusk või halb südametunnistus. Alates selle loomisest pool aastatuhandet tagasi on see olnud propaganda meistriteos, mille kõige kõlavam edu seisneb selle vastuvõtmises Hispaanias endas, kes võitlemise asemel on pühendunud selle sisestamisele. Tegelik variant, mis tuleneb populismi indigenistlikust farsist, on sama fookusest väljas, kuid pole leidnud ka vajalikku kultuurilist, institutsionaalset ja diplomaatilist ümberlükkamist. Pigem on juhtunud vastupidine, häbiväärne ja mitte vähe eneseteadlik oletus, millel on ka Bolivari frantsiiside selgesõnaline tugevdamine. Esimene lüüasaamine oli nagu alati nominalistlik. Mõiste Hispano-Ameerika või Ibero-Ameerika – mis, arvestades Portugali võimu Brasiilias, oleks kõige täpsem vorm – kaotas eelmise sajandi lõpus lahingu Ladina-Ameerika vastu. Olemata vale, hägustas see võidukas nimi poolsaare kahe rahva ajaloolist rolli laiemas raamistikus ja igal juhul sai sellest antikolonialistliku liikumise keeleline embleem. Küsimus oleks olnud ebaoluline, kui Hispaania pool poleks vahendanud iga demokraatliku valitsuse poolt suurendatud juhtkonna tagasiastumist, olles teadlikum majandus- ja finantsinvesteeringutest kui pärandi immateriaalsetest väärtustest. See tagasiastumine on muutnud tärkavatel populistlikel ja uusbossiparteidel hispaanlaste pärandi prestiiži ümbritsemise lihtsamaks ebasümpaatse haloga. Ja võib-olla on juba hilja seda parandada, vähemalt uute põlvkondade seas, kes on kasvanud ka siin kaldal, domineeriva kallutatud revisionismi mõtte all. Oleme raisanud ka silla rolli Euroopa skeenega. Ja see pole väike läbikukkumine, sest oma privilegeeritud positsiooni loovutamine juba moodsa liberaalse korra isoleeritud subkontinendile on olnud paljude mehhanismide meelevallas, alates sektantlikust postkommunismist kuni maaliliste joontega autoritaarse rahvakeeleni. Selles teisitimõtlemise õhkkonnas on ainult kroon täitnud väärikalt ja eelkõige sihikindlalt põhiseaduslikku ülesannet tugevdada sidemeid riikide ja rahvaste vahel. Väikese mõõga teemal, mille puhul täidesaatev valitsus on korra omal kohal, ei ole selles osas kaugemat teekonda kui tavaliste "solvatute" oportunistlikud kaebused. Ja muide, kui Bolívar on kaasatud, oleks parem ignoreerida igasugust genotsiiditeemalist arutelu.
