Vaid 29-aastane Pepa (väljamõeldud nimi, mille ta ise valib) püüab "sulgeda kõike, mis minuga seostub". Tal on juba lahutus ja kahe lapse hooldusõigus, kuid tee pole olnud kerge. Ühel hommikul lahkus ta perekodust. Viiendat kuud rase ja pooleteiseaastase pojaga tegi ta otsuse pärast ööd, mil verbaalsed rünnakud muutusid füüsilisteks. Nii tegi ta punkti seitsmeaastasele suhtele, millest päästeti vaid kolm esimest kuud. "Ta solvas mind, alandas mind, takistas mul sõpru loomast, need eksisteerisid ainult tema jaoks...," rääkis ta ABC-le RedMadre'i peakorteris Valladolidis, kus ta saab abi oma lastele ja ennekõike inimlikku tuge. Rumeenia päritolu Pepa jutustab, kuidas tol päeval, mis viis põgenemiseni ja millest oli möödas veidi üle aasta, puhkes mitmeteistkümnes vaidlus, kuid seekord füüsilise vägivallaga. "Ma kartsin," tunnistab ta ja veelgi enam, kui abikaasa jättis ta ilma rahata ja mobiiltelefonita. "Järgmisel hommikul kõndisin neli-viis tundi mööda linna ja sattusin politseijaoskonda. Ta oli väga selge, et ta ei taha tagasi tulla, kuid see oli väga halb. Ta jutustab oma lugu rahulikult, valdades täiuslikult hispaania keelt, milles üllatab tema sõnavara rikkus ja napp võõras aktsent. “Õppisin rääkima lapsehoidjana töötades; nad õpetasid mind," ütleb ta oma tohututest kätest kõige väiksemate kätega. "Hea, et see on rahulikum, sest vanem ei peatu," tunnistab ta ringi jooksmas vaadates, et kahe ja pooleaastasena on tal samad dialektilised oskused kui emal. Õnnelik laps, kes ei paista mäletavat kahte kuud, mida ta veetis koos emaga häirekeskuses, kuhu Pepa võeti pärast abikaasa hukkamõistmist – kellele tehti lähenemiskeeld – ja sõna otseses mõttes tänavale jäämist. Otsuse tegemine ei olnud lihtne. Selleks oli hädavajalik Valladolidi tervisekeskuse ämmaemanda toetus, kus ta käis rasedust jälgimas. Tema oli see, kes avastas oma madala meeleseisundi põhjal, et midagi on lahti. Tervishoiutöötaja aktiveeris protokolli ja andis sel viisil Pepale tõuke, mida ta vajab, et saada välja seksistliku vägivalla spiraalist, milles ta elas. "Ta pani mind uskuma, et teen kõike valesti" "Häirekeskuses määras psühholoog su ülesande ja esimese asjana küsiti, kas ma olen hull," meenutab ta. See on aastatepikkuse "panni mind uskuma, et ma tegin kõike valesti, et ma olin kasutu" tulemus, mille käigus Pepa hakkas paljusid olukordi tavapäraseks sisendama. "Kasvasime nii abikaasaga kui ka vanemateta, nii et ma mõtlesin, et nii see oligi," kurvastab ta, seda enam, kui ta tunnistab, et tema päritolumaal on naiste allumine oma mehele endiselt tavaline. "Sa karjusid minu peale alistuva teismelise peale," tunnistas ta. Hädaabikeskusest, kus ta elas väga keerulistes isiklikes olukordades, veetis ta aga projekti „Nueva Esperanza” Cáritase varjupaigas. Seal sündis tema teine lastest. "Nad on minu perekond: kasvatajad, assistendid... nad on teiega kõiges kaasas," ütleb ta tänulikult. Alates paberimajandusest kuni juriidiliste küsimusteni või isegi oma riigis omandatud bakalaureusekraadi kinnitamiseni, mis võimaldab tal läbida kõrgema erialase koolituse, mille abil ta valmistub, et olla võimeline töötama teiste naiste abistamiseks, selliste olukordade jaoks läbi." Inimesed, kes on valmis aitama Nüüd vaatab ta tulevikku ja pühendub oma lastele ainult nii "saate anda, sest head inimesed ühiskonnale." Ta on teadlik, et „see on teine võimalus; Olen uuesti sündinud” ja ta hoiab sellest kõigest jõust kinni, sest “kui sa saad ise otsustada, sööd sa maailma”. Isegi maratonipäevad, mil ta peab kooli ühitama kahe väga väikese lapse hoidmisega, ei tekita temas kaebusi: "Ma ei ole väsinud, sest olen rahulik ja mul on rahu." Ta on kolimas koos oma pisikestega Valladolidi linnavolikogu sotsiaalkorterisse, mis on veel üks tänupõhjus.
