JÄTKAKE
Alliansi tähtsusest naaberriigi Poola kaitsmisel Ukrainaga annab ta hea ülevaate tõsiasjast, et ta on andnud korralduse Afganistani kõige kriitilisemas otsas evakueerinud Põhja-Ameerika üksusele, 82. õhudessantdiviisile, piiri tugevdada ja et selle esiosa on viimane kangelane, kes kannatab viimase Kabuli lennujaamast väljunud lennuki kaldteel, kahetärnikindral Chris Donahue. Justkui ei tunneks end turvaliselt.
“Me oleme NATO piir,” võtab uhkusega kokku poolakas heategija Szymon, kes lahkus reede hommikul Varssavist lõuna pool asuvast linnast Radomist, et sõita neljakesi Khrebenno kurule ja tuua ukrainlanna proua Kotelu kohtuma.
tema lapselaps Anastasia (24) ja lapselapselaps Kristine, vaid kolmene, lahkuvad sõjatsoonist. Ootamine tõkkepuu serval muutub ahastavaks ja proua Kotelus kiruvad Vladimir Putinile reprodutseerimatud ja pisarad, üks sigaret teise järel, kuigi ta talub vajaliku meelekindlusega, mis tuleb turvalisuse teadmisest. Sellega, mis langeb, on see hindamatu.
Kui Poola tunneb, et diplomaatial pole abi, valmistub Poola selles kriisis vastu võtma kuni miljon ukrainlast, vastavalt Andrzej Duda ülikonservatiivse valitsuse arvutustele, mis on rajanud eesliinil asuvatesse omavalitsustesse juba üheksa vastuvõtukeskust. milles see on Voodikohti, toitu, arstiabi ja teavet pakutakse neile, kes seda vajavad. Sel reedel kogunevad nii mõnelgi ristmikul, Medykal ja kohati Dorohus sajakilomeetrised ummikud sõidukeid. Pole paha niivõrd hea tahe võimude suhtes, mis eelmisel sügisel raputas läänes Süüria ja Iraagi pagulaste tagasisaatmisega, et jah, ebamugav Valgevene naaber oli kunstlikult sundinud püüdma tekitada Euroopa lühist, mis mingil moel oli selle eelmäng. Kreml, nagu juba siis öeldi, oli alati selle rünnaku taga.
Ukraina elanikkonna väljaränne
väljaränne
ukraina elanikkond
must ja valge aeg
Poolasse on alates eilsest saabunud purunenud perekonnad. Naised ja lapsed ilma meeste ja isadeta Kiievi presidendi Volodimir Zelenski korraldusel, et kõik võitlusealised mehed jääksid riiki, täpselt 18–60-aastased. Õpetus, mis instinktiivselt toob tagasi Teise maailmasõja must-valge ja mis on põhjas kohvritega koormatud põgenevate naiste pisut piinlikust nutt – pole veel rebenenud, šokk ei lase emotsioonidest lahti lasta. ja üks väheseid mänguasju, mille nad on suutnud haarata.
Poola pinnale saabumisel, mis oli ka eile tavaliinibussidega, on asjad nii, pereliikmed ootavad neid otse. Nagu Anastasia, nii ka tema vanaema proua Kotelu, kes aastaid tagasi sinna elama asus ja massaažiasutusele peavarju andis. Ta on üks miljonitest ukrainlastest, valgetest, kristlastest, teretulnud immigrantidest, kes, tuleb öelda, on suures osas hõivatud riigis kodumaistel ja lihttöökohtadel ning kes on valinud selle lahkumise eriti alates 2014. aastast, mil Venemaa annekteerib vabatahtlikult Krimmi. poolsaar. Seal kuulsin juba paljusid, et Moskva imperialistlikud ambitsioonid võivad minna ainult kaugemale ja hakkas mugavaks tagama nii hinnatud vabadus, mida Varssavi hõlbustas, vabastades nad sellest ajast alates viisanõudest. Kuluaarides ei lakanud eile tähelepanu juhtimas, et sellel Khrebenno kursil oleksid maandunud numbrimärkidega autod Lätist, Leedust, Tšehhist või isegi Lõuna-Saksamaalt. Nii suur on Ukraina diasporaa. Mida iganes vaja, et hoida neid lahinguväljalt eemal.
See naabersuhe ei olnud kogu aeg selline, poolakate veresaun 40ndatel ukrainlaste käe all on kaugel selja taga, kuid Putini suurusjärgus ühine vastane lahjendab erimeelsusi minevikust. Näiteks proua Kotelu nii keerulises olukorras saatnud Szymon kraavib, et tunneb end peaaegu teise ukrainlasena ja kui ta on sellel poolel, ei kahtle ta territooriumi kaitsmises. "Aga nad võivad siia tulla, julgelt ja tere tulemast," kordab ta, et me oleme NATO viimane piir."
