JÄTKAKE
Sõda Ukrainas on pulss mineviku ja tuleviku vahel. Eile otsustas seista silmitsi mõne läände, mitte itta vaatavate noorte oleviku ja tulevikuga ning neil on see selge, kui tuleb valida Brüsseli või Moskva vahel. Kiievi ülikooli ühiselamutes elas seltskond noori kolm nädalat NSV Liidu kuldajal 1965. aastal ehitatud tuumapunkris. "Selle varjendi projekteerinud insenerid ei osanud arvata, et see kaitseb tulevikus õpilasi Venemaa visatud pommide eest," ütleb keemia eriala lõpetanud Ludmila Korshan, kes õppis kuni sõja puhkemiseni magistriõppes. Nüüd elab ta kleeputuna Telegrami rakendusest, oma peamisest infoallikast ja platvormist, millelt ta on saanud uudiseid Ukraina ja Venemaa rahukõnelustest... "Ma ei usalda midagi, me peame valmistuma pikaks ajaks ja raske sõda, sest venelased ei pea oma sõna, nad on seda juba näidanud humanitaarkoridoride küsimusega, nad ei ole usaldusväärsed”.
Võitlused on peatanud akadeemilise elu riigis. Üliõpilased on pealinnast põgenenud või vabatahtlikult relvajõududesse läinud. Ülikooli kelder on labürint, mis on suletud hiiglasliku sinise metalluksega. Õpilased on paariks kuuks ette valmistanud sissepääsu juurde toidukaupade ja veega hoiuala. Keskkoridoris on nad pannud poroloonmadratsid ritta, kõik ritta, samuti on rida ruume, kuhu on rajatud projektsiooniala ja õpperuum. Idee on lõpus vastu pidada ja püüda võimalikult palju kursis püsida, kuid sõja edenemine takistab minimaalset keskendumist. Seintele on tõmmatud suur kaart riigist, "koos kogu territooriumiga, Krimm, Lugansk ja Donetsk, ei saa me meetritki maast loobuda", arvab Ludmila.
"Selle varjendi projekteerinud insenerid ei osanud ette kujutada, et see kaitseb tulevikus õpilasi Venemaa visatud pommide eest," ütleb Ludmila Korshan.
Nüüd on punkrisse jäänud napilt paarkümmend noort, enamik on pärit riigi idaosast, Vene okupatsioonialadelt. Aleksei ja Valeria embavad ühel madratsil. Nad nutavad. Aleksei käskis saada halvimaid uudiseid. Tema isa hukkus lahingutes Rubižnes, vaenlase armee poolt okupeeritud Luganski linnas. "Vene keel on mu emakeel, ma rääkisin isaga vene keelt ja paljud mu sõbrad olid Venemaal määravad, kuid Putin on lõpetanud kõik Moskva kasuks kujunenud meeleavaldused, mis võiksid Ukrainasse jääda, ega NSVLi nostalgikud nii palju vastu ei võta. häving ja surm”, ütles Aleksei, kellele need sõnad tulevad otse kõhust. Uudis on tulnud naabri sõnumi kaudu. Ta on püüdnud oma emaga päevi rääkida, kuid suhtlus on kohutav ja ta ei saa.
kõlab pink floyd
Neli korrust punkri kohal on magamistoad. Enne magamaminekut on seal 800 õpilast jaotatud kolme inimesega majadesse. Nüüd on koridorid suletud uste jätk. Kuni saabub 447. Uks on praokil ja laseb kitarril välja Pink Floydi loo "Money" akorde. Oleksandr Petšenkin ujutab paiga oma muusikaga üle. Ta on 20-aastane, õpib geograafiat neljandal kursusel ja on pärit Berdanskist. "Venelased tulid jõuga ja nüüd on nad minu linna kontrolli all. Suureks probleemiks on see, et nad on ilma gaasita ja kannatavad elektrikatkestuse all, aga jumal tänatud, et mu vanematega on kõik korras,” räägib noor kitarrist, kes jagab aega muusika, õpingute ja ülikoolilinnaku valve vahel, mille tegevust arendab nuga käes. kuna toimus väga lähedal tulistamine. Teda teeb murelikuks ka kasvav represseerimine nende vastu, kes lähevad Berdanskisse protestima okupatsioonivägede vastu, "nad lähevad karmimaks ja ei lähe kaua, kui nad avavad tule".
Rühm õpilasi punkris – M. Ayestaran
Oleksandr arvab, et see, mida Putin teeb, "ei puuduta vabanemist ja on vägagi imperialism" ja kinnitab, et "Ukraina noored vaatavad praegu Euroopa poole, me tahame demokraatiat, vabadust ja mitte jääda igavese diktaatori varju ". Tema lambi küljes rippuval paberil on sõna "usku", teisel väikesel tahvlil ukraina keeles "Putin loll" ja peaseinal tohutu vana endise Nõukogude Liidu kaart. “Kiievi ja Moskva vahemaa on vaevalt 800 kilomeetrit, need on sõsarlinnad, miks ta seda teeb?” küsib XNUMX-aastane noormees veel kitarri mängides.
«Kiievi ja Moskva vahemaa on vaid 800 kilomeetrit, need on sõsarlinnad, miks ta seda teeb?» kinnitab Oleksandr.
Tema toast tuumapunkrisse ja tuumapunkrist oma tuppa. See on tema elu praegu, nagu kahekümnel klassikaaslasel, kes peavad õpilastest orvuks jäänud ülikoolilinnakus sõjale vastu. Neli korrust eraldab nõukogude varjupaika ruumist, kus Pink Floyd mängib ja unistab sõjata tulevikust.
