Mulle meeldib hommikune populismi lõhn. Populism lõhnab nagu suhkruvatt ja rida "Mr. Imeline', magus kitš, mis, kui sa ei ole ettevaatlik, ajab sulle sassi. Pehme padi ja kuum šokolaad. Populism kõlab nagu kõik, mida soovite kuulda. Iga valimiskampaania probleem on see, kui populism on mängus, sest ratsionaalsus hüppab aknast välja. Seetõttu tekibki Podemose ja Voxi kõnet kuulates tunne, et miski pole võimatu ja kes vastupidist väidab, on see solvav kahepoolne.
Keegi ei luba hommikul rohkem kui populist, mitte sellepärast, et ta suudab, nagu Suárez ütleks, vaid sellepärast, et ta ei oska poliitikat teisiti teha.
Populist vajab voodist tõusmiseks masside kära.
Populism on traditsiooniliste parteide järgmine tase. PSOE ja PP areng, mis lubavad samuti palju. Kuid Voxil, Podemosel ja ettevõttel on ebamugavust lubada igal saidil midagi erinevat. Sest populistil, rohkem kui armukesel, on igas sadamas lubadus. Ja loomulikult tõstab see arvu plahvatuslikult.
Voxi, nagu ka Podemost – erinevad äärmused, mis langevad kokku nagu merlang, mis hammustavad sama saba –, on väikesed natsionalismid, salonginatsionalismid ja kui kampaania on autonoomne, siis terroiri regionalismid. Sest kogu natsionalism jääb lõpuks väikeseks, sest see on eksklusiivne, kuid piirkondlikud kampaaniad on näidanud, et isegi väiksem mõõtühik võib olla impulsiivne: ruutmeetri provintsiaalsus.
See juhtub minuga, kui kuulen Santiago Abascalit ütlemas, et León on autonoomiariigi üks peamisi ohvreid. Selle ütlemine Leónis pole midagi muud kui Leóni elanike Valladolidi vastu õhutamine, nagu Peláez ütleb. Seda enam, et viimase neljakümne aasta edu Hispaanias oleks olnud võimatu ilma autonoomiateta. Populismi oht algab siis, kui mõnele müüakse maha, kui ebaõiglane on nende kurjus ja vastutab naabrid.
Populismi probleem seisneb selles, et üritatakse müüa ühte projekti üheksas erinevas provintsis ja üheksa tahetakse korraga ohvriteks ja timukateks jätta.
