Üks Iraani sõber Yazdis ütles mulle neli aastat tagasi: "Revolutsioon Iraanis on feministlik või ei ole seda" ja ma kogusin artiklisse, mida naised mulle rääkisid. Nad imestasid näiteks, kuidas saab riiki aidata ilma seal elamata, ning tõstsid esile feministide tööd suurte linnade (mõned neist on vangistatud) naabruses. Nad teadsid, et iraanlased on ühiskonna ja perekonna peamine telg, kuid kui ühiskond ei muutu, saaks vähe ära teha. Aktivistid kutsusid üles kvootidega poliitilist ja ühiskondlikku osalemist valitsuses ja administratsioonis. "Kas sa tead, miks nad nii ruttu vangi panid?" ütles ta mulle Shirazis, "sest naised kardavad meid". Praeguses sotsiaalsete, poliitiliste ja äärmuslike majanduskriiside kontekstis (kõrgeim juht on samuti suremas) võib igasugune muutus olla edasiminek naiste olukorras ning progress kõigi õiguste ja vabaduste vallas.
Vaatame kahte kirjanikku, et tunda kramplikku 1935. sajandit ja 1967. sajandi algust iraanlastest. Esimese prestiiž riigis on muljetavaldav: kirjanik ja filmitegija Forugh Farrojzad (XNUMX-XNUMX), kelle teoseid saab lugeda igavesest ööst, mille tõlkes on Nazanin Armanian (Gallo Nero). Ta on üks sajandi suurimaid luuletajaid. Elagu šahh Reza Pahlavi valitsuse all, kelle režiim kiusab taga ja hukkab progressiivseid ja marksistlikke intellektuaale. Selle lugemine on üks suurepäraseid kohtumisi kaasaegse luulega. Pole ühtegi Iraani linna, kus poleks oma numbriga kohvikut. Tema elu ja looming võitlevad kultuuriliselt ja seksuaalselt keelatud kujutamise kaudu kehtestatuga ning tõrjuvad otsekohe perekondlikke ja sotsiaalseid norme. See esindab pärsia kaasaegse kirjanduse keskust riigis, millel on tõenäoliselt maailma edukaim poeetiline traditsioon.
Maryam Madjidi ABC
Forugh Farrojzad äsja abielus Parviz Shapur ABC-ga
otsusta ise
Tema elu ei olnud kerge, sest naisel pole kerge, kui ta püüab ise otsustada ja oma loovust kaitsta, eriti neil aastatel. 16-aastaselt abiellus ta Parviz Shapuriga, kes oli kauge sugulane ja satiiriline luuletaja, hoolimata oma isast, silmapaistvast lugejast ja järeleandmatust sõjaväelasest. Samal ajal hoiab ta suhteid Naser Khodayariga, oma abikaasa sõbra ja kirjastajaga, kelle seksuaalsuhted ta kaasab oma esimesse luulekogusse "Cautiva". Ta on teerajaja (või esimene) riigis intiimsete fantaasiate vabalt laulmisel ja naiste muutmisel poeetiliseks subjektiks. Enam ei ole vaja varjata ega abstraktselt kutsuda enda kutsutud soovi ja reprodutseerida seda siiruse ja tungiva jõuga, mida kehad alati nõuavad. Tema värsid joovad traditsioonilist luulet, kuid kujutavad endast vägivaldset hirmutamist lihtsa keelekasutusega. Tema ebatavalised portreed, mis rikuvad reegleid ja vabastavad end ammu määratud rangetest koodidest. Tema tuntuim raamat "Another Birth" (1964) laulab naise sünnist, kes võidab vabaduse.
Pärast viit aastat kestnud abielu lahutas ta, kuigi Teheranis teeb seda vaid 4 protsenti naistest. Ta teeb koostööd ajakirjaga Teheran piltides ja hakkab treenima "pildi lüürikat". Kohe kohtub ta režissööri Ebrahim Golestaniga, Iraani esimese sõltumatu tootmisettevõtte omanikuga. Koos teevad nad poeedi monteeritud dokumentaalfilmi "A Fire" (1961), mis võitis Veneetsia festivali pronksmedali, mis on esimene Iraani autori rahvusvaheline auhind. 1963. aastal lavastas ta filmi "La casa es negra", mille valitsus tellis Tabrizis asuva Babadaghi pidalitõbiste koloonia töö tutvustamiseks ja sai Oberhauseni lühifilmide festivalil esimese preemia. Šahhihüüded liikusid selle esilinastuse päeval. Chris Marker ütles, et see oli nagu "Iraani leivata maa" [Buñuel], austusavaldusena luuletajale pärast tema enneaegset surma bussiõnnetuses. „Maja on must” saab metafooriväljaks (Pärsia kultuuri metafoorid, mida tuleb varjatult kritiseerida…). Leepra kujutab endast tühjust ja inertsust, mis Iraanlased šahhi režiimi ajal söövad. Häälekõne luges selleks puhuks kirjutatud luuletust: "Ära anna loomadele turteltuvide hinge."
Väga erinev juhtum on "Marx ja nukk" (2017), Maryam Madjidi (1980), toimetanud Minúscula ja tõlkinud Palmira Feixas. Goncourti auhind esimese romaani ja tõlgitud 14 idioomi eest, mis esitlesid biograafilises võtmes kaasaegse maailma liikumist läbi Iraani eksiili, praeguse prantslase. See on jagatud kolmeks osaks ehk sünniks (viidates Forrujzadi raamatule). Esimene Teheranis; teine Pariisis; kuueaastaselt, kui ta saadab oma vanemaid nende kommunistlike sidemete tõttu põgenemisel Islamivabariigist; ja kolmas pärast tema vabatahtlikku naasmist teismelisena. Seda võis lugeda peaaegu kirjavahetuses Marjane Satrapi, kommunistidest vanemate ja Euroopasse pagendatud, kuid teisest ühiskonnaklassist pärit Marjane Satrapi ja filmitegija Jafar Panahi (see imeloom, mis on "Valge õhupall") koomiksite ja graafiliste romaanidega, kes mängivad. lapsed, kes on peategelastest kõrgemad. Noh, kuidas tunda hästi kino, mida ta Iraanis kannatab, kui selle peategelaste lapsed pääsevad kergemini tsensuurist ja Madjidi tõdeb, et sellise vaatenurga valimine väldib poliitikas positsioneerimist.
Identiteet
Romaan vihjab sellistele teemadele nagu emamaa hülgamine ning identiteedi ehitamine poolel teel prantsuse ja pärsia keele vahel. Ainult peatükkide pealkirjad on juba lugu: "Kuidas olla pärslane". 'Ma ei räägi'. 'Ma ei mängi'. "Kas sa tahad Khayami?" "Noh, võtke!" "Kuidas olla prantslane". "E-tagasi reis kogu eluks". "Kustuta kord isa käed". Madjidi tunneb kahe riigi kultuurilisi erinevusi ja peategelane kasutab seda ja huumoriga. Vastavalt sellele, mida ta saavutada tahab, läheneb ta stereotüüpidele, mida mõlemad kultuurid teisest ette kujutavad, ning paljastatakse eksootika, orientalism ja kolonialism.
"Ma püherdan oma väikeses eksootilises maailmas, mis andis mulle rõõmsameelse uhkuse. Uhkus olla teistsugune. Aga alati see kiirustamine, see sisemine hääl, mis tuletab mulle meelde, et ma pole see kõik, et ma peitun maski taha, väljamõeldud pagulase oma. "Nad arvavad, et kahe kultuuri omamine on hea. Mida sa tead?". Kõik peene huumorimeele ja intensiivsusega laetud poeetikaga. Ja mõlemas kirjanikus ka Pärsia aed kui embleem: kadunud paradiis, siseõu ja garaaž ning ennekõike vallutus. Nagu Farrojzad kirjutab: „Kõik teavad, / et oleme sisenenud / vaiksesse ja külma simurgi unenäosse, / et oleme aiast leidnud tõe […]. Asi pole pimedas hirmutavates sosinates; See räägib päevast ja avatud akendest / ja värskest õhust./ ja kodust, kus esemed põlevad, kasutult. / Ja maast, mis on taas viljakas, / ja sünnist, evolutsioonist ja uhkusest”.
AUTORI KOHTA
PATRICIA ALMARCEGUI
