Mul on kogu otsustusvõime, mida paljud poliitikud ei rebi mu kummi. Mul on hambad ja tarkus teada, mis on õige ja mis vale ja see on lihtsalt jama. Nagu imik ilma hammasteta, veetsin öö tühjana, vaatasin lakke ega näinud kusagil merd. Mul on tarkusehammas, mis ründab ilma kuskilt välja tulemata ja klõpsab nagu bailaora mu suus Sacromonte peal. Terve suvi väljas ja siin pohmelli sees ilma mängimata. Peate hambaid krigistades ja mõistust kaotamata kirjutama artikli, siis teise ja siis veel ühe. Tähed sünnivad nagu purihambad ühes failis ja igast tähest fraas ja igast hambast lõualuu. Olen veetnud öö vedades oma käe flegmoni poole ja mõelnud, et vähim on see, et nad kinnitavad mulle õigust ja kohtunikukarjääri. Hiljem olen näinud Pedro Sáncheze prokuröri – "ja kellest süüdistuse esitamine sõltub, eh" – ja olen eelistanud võtta Nolotili, kui mis iganes ette tuleb. Jälgisin terve öö magama. "Mõistluse uni toodab koletisi" ja hammaste ärkamine meenutab lõplikku kohtuotsust. Ma isegi mõtlen hamba väljatõmbamisele nagu Tom Hanks filmis "Laevahukk"... Ja ma ei arva, et see on nii halb mõte. Tarkusehambad on viimane kindel asi, mis meil on jäänud, muutumatu kindlus, et valu on tõeline. Ja et ükski valitsus ei saa seda muuta. Või jah, kui selle partnerid otsustavad ajalugu ümber sõnastada ja muuta selle seaduseks ja häbiväärseks pahameeleks. Ma mõtlen kõigile hinnanguteta poliitikutele, neile, kes pööravad nii palju selja, mis on õige, et nad ei tea enam, kuidas teha vahet, mis on eetiline ja mis on ebaaus. Need, kes on teinud karjääri ilma igasuguse kahetsuseta vaikimise põhjal – ja ma ei räägi nende endi moraalist –, vaid kõik need, kes hoiatasid, et ühisel hüvel pole nende isiklikuga mingit pistmist. Ma ei maga ja ei loe, mis on ainus, mida kirjanik vajab. José Luis Borges ja Que ütlesid, et ebakindel tervis, mis oli neid osa lapsepõlvest voodis hoidnud, muutis neist kirjanikud. Mis võimaldab mul hästi kirjutada ja magada. Mida paremini ma magan, seda paremini tulevad välja metafoorid. Sellepärast oli Don Quijote õhku löödud, unetutest öödest ja mitte nii paljudest rüütellikest romaanidest. Praegusel hommikutunnil ei tee ma enam vahet targal Frestónil ja neil hammastega ja otsustusvõimetutel poliitikutel, kes keset ellujäämismanöövreid teevad ja teevad nädala. Ma ei tea, kas keegi on mu hammaste vastu huvitatud, isegi mitte mina, veel vähem mu hambaarst, kes magab lahtisel jalal. On suvi ja lugeja tahab pikki romaane. Täna lepin laia uinakuga.
