Pontifikaadi praegusel etapil oleks mugav vaadata tagasi selle algusaegadele, et mitte heita perspektiivi aega, mil tundub, et teatud protsessid on kiirenevad. Hiljutine Motu proprio Opus Deil on selle tõestuseks. Alguses on lõpp. Paavst Franciscus tutvustas end, rääkides kiriku uuenemisest. Samuti ütles ta, et olulisem on protsesside käivitamine kui ruumide hõivamine. Põhijutustus on nüüd sünodaalne protsess. Peame mõistma, et sünodaalne protsess oli osa kiriku muistsest uuenemisest, kus toimus kristliku elu uuendamine. Uuenemine ei tähenda kohanemist maailma vajadustega, paavstikeeles maisemaks muutumist. See ei tähenda pelgalt vormide muutumist ega ka kõige sotsiaalselt aktsepteeritud integreerimist. Veel vähem alluda domineeriva mõtte diktaadile. Alates 2021. aasta oktoobrist on sinod keskendunud praostkonna-piiskopkonna-piiskopikonverentsi etapile. Seetõttu on meil tema täielikust teekonnast üsna algav foto. Tahaksin arvata, et ka sinodaalse protsessi ülejäänud hetked saavad eelneva juhtrolli. See tähendab, et ei ole vaja kiirustada hinnangutega ettepanekute kohta, mis esitatakse enamusena ja mis ei ole, viidates näiteks naiste preesterlusele, vabatahtlikule tsölibaadile, seksuaalmoraali muutmisele, pastoraalsele tähelepanule LGBTI universumile. Ettepanekud põhinevad harvadel juhtudel metoodikatel, mis ei eelda tegelikkuse suuremat tundmist, vaid pigem orientatsiooni, mis põhineb etteantud ideedel või tsükliliselt esile kerkivatel rahuldamatutel tõestustel. Me peame ootama, kuni tehakse vahetegemine, et kristlikku ettepanekut selgitada. Seni on juhtrolli mänginud erinevad arvamusmehhanismid, mis on samuti osa mitmuse üksusest. Me ei tohi unustada, mida ütles paavst Franciscus päeval, mil ta selle protsessi sisse seadis: „Sinood ei ole parlament, et Sinod ei ole arvamusküsitlus; Sinod on kiriklik hetk ja sinodi peategelaseks on Püha Vaim. Kui Vaimu ei ole, siis Sinodit ei toimu”.
