JÄTKAKE
24. märtsil 1999 viibis Venemaa peaminister Eugeni Primakov ametlikul visiidil USA-s, kui teatati NATO otsusest Serbiat pommitada. Tõenäoliselt pööraks piloot keset ookeani ümber ja läheks tagasi Moskvasse.
See pööre oli sümboliks Venemaa välispoliitika muutumisele, passiivsusest loobumisele pärast NSV Liidu lõppu. Kiievis sündinud Primakov ja Jeltsini ajal välisminister juhtis Venemaal multipolaarsuse mõistet. 2009. aastal avaldas ta raamatu "Maailm ilma Venemaata? Poliitilise lühinägelikkuse tagajärjed”, raamat, mida ei muudetud inglise ega meie keelde, milles ta hoiatas vea eest, et Venemaa matta liiga vara.
lisalehed
Ukrainas on konkreetne viide: „NATO võimendusprotsessi eesmärk ei ole mitte niivõrd „pidurdada“ Venemaad, kuivõrd seda nõrgestada, muutes ta kuulekamaks. USA ei võtnud arvesse Venemaa äärmiselt negatiivset suhtumist endiste liiduvabariikide Atlandi liiduga liitumise suhtes. Selleks ei ole vaja Washingtoniga kirjalikku kokkulepet. Kui aga olin välisminister (1996-1999), ütlesin ma korduvalt nii Madeleine Albrightile ja Strobe Talbottile kui ka oma teistele Ameerika kolleegidele, et endiste liiduvabariikide liitumine NATOga tähendab meie jaoks "punase joone" ületamist. '. Vastuseks pidin kuulma, et on täiesti alusetu eeldada, et see lähiajal juhtub. Aga ta tegi.
«Riigisekretär Condoleezza Rice varjas vaid peamisi Ukraina ja Gruusia liikmekandidaate. See ei ole poliitiline prognoos. See mitte ainult ei süvendanud vastasseisu Moskva, Washingtoni ja NATO vahel, vaid tugevdab Venemaal läänevastaseid ja natsionalistlikke meeleolusid. Vahetult enne Ukraina lähenemist NATO-le kostis meie riigis üha tungivamaid üleskutseid Ukrainaga 2009. aasta aprillis aegunud koostöö- ja assotsieerimislepingu pikendamise vastu. Selle lepingu alusel tunnustas Moskva sisuliselt Krimmi annekteerimist Ukrainaga. kingitus Hruštšovilt kellegagi konsulteerimata (...) Venemaal pole vähe neid, kes ülekannet vastu ei võta. Veel vähem eraldumist Sevastopolist, Venemaa sõjaväe hiilguse linnast. Ja inimeste arv, kes on ära visatud. Samuti ei saa ma välistada jõu kasutamise võimalust Venemaa-Ukraina suhetes (…)
»Ja mis kõige tähtsam: suhete paratamatu tihenemise puhul Venemaaga pärast Ukraina liitumist Atlandi alliansiga, kas USA? Ja kas NATO kavatseb olla Kiievi poolel otsustav oma vastasseisus Moskvale isegi siis, kui on oht langeda tagasi kibedasse konflikti Venemaa ja Lääne vahel? Kas tõesti on olulisem Ukraina tervitamine NATO-sse kui selle väljavaate vältimine?
» (…) See on rohkem, veelgi enam sisepoliitiline pinge. Mul on raske uskuda, et seda ei tea Ameerika juhid, kes toetavad Juštšenko püüdlusi isegi riskides, et Ukraina kaheks murdub.
