Sageli öeldakse, et terve mõistus on meeltest kõige vähem levinud. Viimastel kuudel nähtut silmas pidades on selge, et see on tõsi. Kuna sellisel tõsisel majanduskriisil, nagu meie riiki kogeb, mil miljonid pered ei suuda külmkappi täita ega kütet sisse lülitada, peetakse maksude langetamist nende leevendamiseks jaburaks, on arusaamatu.
Vabandused on alati samad, tervis ja haridus, kuigi need moodustavad väikese osa riigi üldeelarvest, mis on juba välja kuulutatud selleks aastaks. Suure kaaluga mängude pidamine, kus selle, kui võrdsuse, olemasolu vajalikkuses oli palju rohkem kahtlusi. Ja lisaks sellele aastal, mil kogumine on (inflatsiooni tõttu) tähistanud absoluutselt rekordilist näitajat, mis peaks olema maksukärbete jada.
Teine tänapäeval enim kasutatud vabandus on absurdne rikaste-vaeste dihhotoomia, mille puhul, nagu oleme ka teistel kordadel kommenteerinud, on "rikkaks" olemise latt, mida rohkem nad tahavad kulutada, seda rohkem nad seda madalamale alandavad, kuni rikkad jõuavad. olles sina. Sest valitseja arvab alati, et ta kulutab vähe ja sina teenid palju. Samuti pole nad üksmeelel, mida maksude puhul puudutada, kuna ebanormaalsed kinnisvara- või pärandimaksud (surmamaks), mis maksustavad varasid, mille eest maksud on juba makstud, väidavad, et need konfiskeerivad "rikastelt" kõige rohkem. Kuid teisalt langetati paar nädalat tagasi toidu käibemaksu, mille hind on viimastel kuudel nii palju puudutatud, ja ka avalikkuse sõpradel ei paistnud. Nad ei nõustunud väitega, et rikkad tulevad ka, unustades täielikult, et sissetulekute protsent, mille alandlik perekond eraldab toidule, on palju suurem kui jõuka pere sissetuleku protsent. Rohkem seletaks neid 20 senti bensiinile, kus Porsche 911-sse läheb rohkem, kui 20 aasta taguses Seatis.
Viimane suur ettekääne, millest sotsialistid ja teised kollektivistid kinni hoiavad, et jätkuvalt meie taskutesse jõuda, on see, et mõni oletatava prestiižiga riigiülene üksus (IMF, OECD, EL...) kaitseb makse. Nagu me ei oleks võimelised nägema huvide konflikti, et neid asutusi rahastatakse riigi rahakotist. Kuidas nad ei taha rohkem makse, kui nende suured palgad sõltuvad neist?
Nagu oleme varem kommenteerinud, pole rikaste-vaeste sõnaraamatut olemas. Need loosungid "las rikkad maksavad" on just sellised, loosungid. Seal, kus see on olemas, on perekonna ja riigi lahusus ning see on koht, kus riik ei maksa kunagi. Kõigis kriisides pole vahet, et 2008. aasta Covid... peavad püksirihma pingutama pered, samas kui valitsus ei lõpeta priiskavat kulutamist ja meie võlgadesse ajamist. Poliitikud ei ütle kunagi, et "me kulutame vähem, et teil oleks rohkem". Riigi kontrollimatu osa majandusest on perede käes, mida rohkem avalikku sektorit, seda vähem erasektorit, seda on lihtne arvutada.
Kaitskem perekondi, ettevõtteid, võitleme FIEde, erasektori eest. Konfiskeerigem ainus reaalselt eksisteeriv rikas, valitsus!
AUTORI KOHTA
Alfredo Reguera
