Ameeriklased hääletasid juba sel teisipäeval seadusandliku parlamendi vahevalimistel, ingliskeelses terminoloogias nn keskvalimistel. See on võtmetähtsusega valimislinn, kus asuvad kongressi tagumised kojad – kogu saadikutekoda ja kolmandik senatist – ning kus on ka miile riigi- ja kohalikke kaubalaevu. Tegelikult algas hääletamine päevi tagasi, võimalusega hääletada varakult või posti teel, mida reguleeritakse igas osariigis erinevalt. Üha enam valijaid valib just need modifikatsioonid, mis on selle sajandi valimistel kaalu juurde võtnud ja mida 2020. aasta valimistel massiliselt kasutati Covid-19 pandeemia esinemise puhul. Kuni selle kuu alguseni oli hääletanud juba üle 42 miljoni ameeriklase, mis on vahevalimiste rekord. Seotud uudiste standard Kui "Me ei usu valimistesse": USA. Ta naaseb valimisjaoskonda oma demokraatiaga ohus Javier Ansorena standard Ükski Trump ei ole oma 2024. aasta kandidatuuri lõpetamas: ta kavandab "suure väljakuulutamise" 15. novembriks. Javier Ansorena Suur osa tulemustest tehakse teatavaks samal teisipäeva õhtul. Kuid lähimatel valimistel ja eelhääletamise suure esinemissagedusega eeldatakse, et võitjate selgumiseks kulub päevi. Valimised määravad USA lähituleviku. Ja see paneb aluse 2024. aasta presidendivalimistele. Need on peamised küsimused, millele küsitlused peavad vastama: kas tuleb "punane mõõn"? Küsitlused viitavad sellele, et demokraadid kaotavad valimiste ajal võimu. Nad kontrollivad Valget Maja ja neil on Kongressi mõlemas kojas enamus, ehkki väike, ning valijad kalduvad karistama võimul olevat erakonda keskvalimistel. Küsimus on selles, kui karm on nende karistus. Üldine väljavaade on, et vabariiklased värvivad suure osa USA-st punaseks, oma partei värviks. Uurijad peavad enesestmõistetavaks, et nad saavad tagasi enamuse Esindajatekojas, kahtlusega, kui lai see on. Kõige lähemal on senat, kus demokraadid on lähimatel valimistel – Pennsylvania, Georgia, Arizona, Nevada – võidelnud lõpuni, et säilitada oma enamus miinimumiga. Kas Bideni suhtes toimub referendum? Presidendi Joe Bideni administratsiooni valimistulemust on võimatu avalikustada. Ta on küsitlustes uppunud – tema heakskiidu reiting ületab vaevu 42% – ja ta on patuoinas inflatsiooni pärast, mis on tänavu hääli liigutav põhiküsimus. Biden ütles eelmisel aastal, et hinnatõus oli ajutine, seejärel üritas Vladimir Putinit üksi vastutada ja ei suutnud teda maha ajada. President tajub end ebaefektiivse, kurnatud juhina, kellel on energiakadu. Ta ei ole peaaegu üldse kampaaniat teinud – paljud demokraatide kandidaadid pole tahtnud koos temaga miitingutel esineda – ja tulemused mõjutavad tema presidendiaja teist poolt: kui vabariiklased võtavad Kongressi üle tõenäolisemalt, kärbitakse tema seadusandlik tegevuskava ja ta nad tormavad juurdluskomisjonidega. Kas see mõjutab ülemkohtu otsust abordi osas? Suve alguses, kui ülemkohus tegi otsuse, millega kaotati põhiseaduslikud kaitsed abordi eest, oleks see kampaanias domineeriv probleem. Demokraadid nägid seda päästerõngana ja küsitlused paranesid, kuna nõudmised reguleerida relvade kättesaadavust pärast Uvalde (Texas) põhikooli veresauna. Kampaania lõppedes on abort jäänud tagaplaanile, kus valijate motivaatoritena on suurem roll majandusel ja ebakindlusel. Kuid on vaja näha, millist mõju see avaldab olulistele valijaskondadele, näiteks naishääled äärelinna piirkondades, mis võivad olla määravad liigendriikides, kus määratakse näiteks senati koosseis. Kas hispaanlaste häälte lahkumine vabariiklaste parteisse jätkub? Aastakümneid lugesid demokraadid hispaanlaste häält oma varana. Vähesed vabariiklastest presidendid – Ronald Reagan ja George W. Bush on erand – suutis veenda otsustavaid protsente sellest valijaskonnast. Muidugi pani hispaanlastest vähemuse demograafiline areng – aastaid tagasi ületas see mustanahalise vähemuse ja sai just enamuse osariigis nii otsustavas osariigis nagu Texas, mis on rahvaarvult riigi teisel kohal – demokraadid kindlustanud võimu aastakümneteks. See muutus Trumpiga. 2016. aasta valimistel kogus ta 28% hispaanlaste häältest. Neli aastat hiljem tabas see immigratsiooni puudutava väga karmi kaine kõnega 38%. Seda suundumust võiks nendel valimistel kinnitada, nii et demokraadid võivad kaotada oma enamuse hispaanlastest piirkondades, kus nad olid aastakümneid domineerinud Texasest Miamini. Kas demokraatlikud bastionid peavad vastu? Üks märke sellest, et valimised on demokraatide jaoks halvad, on see, et kaalul on võidusõidud, mida nad on aastakümneid võitnud. Selle kandidaadid on pidanud oma jõupingutusi kahekordistama ja lisama raha sellistesse kampaaniatesse nagu Washingtoni senaator, New Yorgi kuberner, Hudsoni jõe piirkonnad samas osariigis või enne liberaalseid valimisringkondi Rhode Islandil või Californias. Lisaks majanduse marsile on vabariiklastel edasi pääseda võimaldanud Covid-19 pandeemia järgne kuritegevuse kasv ja mõnede demokraatide kaitstud politsei rahastamise kärpimise poliitika. Kas Trumpistide kandidaadid võidavad? Enam kui pooled nendel valimistel osalenud vabariiklaste kandidaatidest eitavad Joe Bideni 2020. aasta võidu legitiimsust või kahtlevad selle legitiimsuses ning usuvad Donald Trumpi nn valimisvargusesse, mis on kohtute hinnangul alusetu. Demokraadid on püüdnud muuta Trumpi kaasa toonud demokraatia halvenemise ja tema katse pöörata ümber 2020. aasta presidendivalimised – mis kulmineerus 6. jaanuaril 2021 rünnakuga Kapitooliumile – kampaania keskseks teemaks. Siiski ei paista, et see on valijate prioriteet ja paljud vabariiklaste kandidaadid on nende valimiste lemmikud.
